Lihaskude
Normaalse toitumusega loomade rümbas on lihaskude valdavaks koeks, moodustades 35–65% rümba kaalust.
Lihaskude on liikumistalitlusega kude. Temaga on seotud organismi liikumine kui organite ja nende alaosade motoorika (N: soolte peristaltika silelihaskoe abil). Ta on integreeritud kõikidesse organitesse ja organsüsteemidesse ja on arenenud kõikidest lootelehtedest – ekto-, ento- ja mesotermist. Lihaskude on inertne kude, rakud ja kiud ei ppaljune (v.a. silelihasrakud). Füsioloogiline regeneratsioon toimub raku- ja kuisiseselt, reparatiivne regeneratsioon aga kopensatoorse hüpertroofiana.
Lihaskoel on kiuline ja rakuline suhteliselt ühetüübiline ehitus. Rakkude substruktuuridel on ühesugused lihaskoele iseloomulikud, kuid teistest kudedest erinevad nimetused. Tsütoplasmat nimetatakse sarkoplasmaks, mitokondrid müomitokondriteks ja osa neist sarkosoomideks. Sisaldistena leidub rohkesti glükogeeni ja müoglobiini. Lihaskoe spetsiifilist funktsiooni täidavad kontraktiilsed elemendid – müofibrillid. Lihaskoes jagatakse struktuure talitluse alusel nelja ossa: 1) troofiline aparaat, mis haarab raku/kiu tavalisi ehituslikke komponente (tuumtsütoplasma, organellid jne.); 2) kontraktiilne aparaat (spetsiifilised kontraktiilsed elemendid müofibrillid); 3) tugiaparaat, mis tagab müofibrillide kontraktiilse talitluse; 4) närviaparaat, mis juhib vajalikku impulssi lihaskontraktsiooniks.
Lihaskoel on lokomotoorne ülesanne. Somaatilised, skeletiligased, teostavad tahtele alluvaid, teised st. Vistseraalsed (sile- ja südameligas), tahtele allumatuid liigutusi, kuna on innerveeritud vegetatiivse närvisüsteemi poolt. Talitlus realiseerub müofibrillide kontraktsioonina. Müofibrillid sisaldavad peamisi kontraktiilseid valke – aktiini ja müosiini.
Lihaskoe klassifikatsioon:
Vastavalt morfofunktsionaalsetele erinevustele jagatakse lihaskoed kolme põhirühma:
1) Skeletilihaskude (a),
2) Südamelihaskude (b),
3) Silelihaskude (c).
Viimased kaks sisaldavad kiudude ristivöötsust ja kannavad nimetust vöötlihaskoed.
Lihaskude on liikumistalitlusega kude. Temaga on seotud organismi liikumine kui organite ja nende alaosade motoorika (N: soolte peristaltika silelihaskoe abil). Ta on integreeritud kõikidesse organitesse ja organsüsteemidesse ja on arenenud kõikidest lootelehtedest – ekto-, ento- ja mesotermist. Lihaskude on inertne kude, rakud ja kiud ei ppaljune (v.a. silelihasrakud). Füsioloogiline regeneratsioon toimub raku- ja kuisiseselt, reparatiivne regeneratsioon aga kopensatoorse hüpertroofiana.
Lihaskoel on kiuline ja rakuline suhteliselt ühetüübiline ehitus. Rakkude substruktuuridel on ühesugused lihaskoele iseloomulikud, kuid teistest kudedest erinevad nimetused. Tsütoplasmat nimetatakse sarkoplasmaks, mitokondrid müomitokondriteks ja osa neist sarkosoomideks. Sisaldistena leidub rohkesti glükogeeni ja müoglobiini. Lihaskoe spetsiifilist funktsiooni täidavad kontraktiilsed elemendid – müofibrillid. Lihaskoes jagatakse struktuure talitluse alusel nelja ossa: 1) troofiline aparaat, mis haarab raku/kiu tavalisi ehituslikke komponente (tuumtsütoplasma, organellid jne.); 2) kontraktiilne aparaat (spetsiifilised kontraktiilsed elemendid müofibrillid); 3) tugiaparaat, mis tagab müofibrillide kontraktiilse talitluse; 4) närviaparaat, mis juhib vajalikku impulssi lihaskontraktsiooniks.
Lihaskoel on lokomotoorne ülesanne. Somaatilised, skeletiligased, teostavad tahtele alluvaid, teised st. Vistseraalsed (sile- ja südameligas), tahtele allumatuid liigutusi, kuna on innerveeritud vegetatiivse närvisüsteemi poolt. Talitlus realiseerub müofibrillide kontraktsioonina. Müofibrillid sisaldavad peamisi kontraktiilseid valke – aktiini ja müosiini.
Lihaskoe klassifikatsioon:
Vastavalt morfofunktsionaalsetele erinevustele jagatakse lihaskoed kolme põhirühma:
1) Skeletilihaskude (a),
2) Südamelihaskude (b),
3) Silelihaskude (c).
Viimased kaks sisaldavad kiudude ristivöötsust ja kannavad nimetust vöötlihaskoed.