Skeletilihased
Skeletilihased on tahtele alluvad kokkutõmbevõimelised ehk kontraktiilsed vöötlihased. Osa skeletilihaseid on seondunud otseselt või kaudselt luudega, osa kõõluste, kõhrede või nahaga. Looma kehas on üle 600 lihase, mis erinevad kuju, suuruse ja funktsiooni poolest. Vöötlihaskoe struktuurseteks elementideks on hulgituumalised pikad niitjad rakud, vöötlihaskiud (edaspidi – lihaskiud). Rikkaliku sidekoe varal üksteisest eraldatud lihaskiud on silinderjad (ristlõikes ümarad); tihedalt koos paiknedes on neil prismade kuju. Lihases lõpevad lihaskiud enamasti teravatipuliselt ja kõõlustega seondunult ümardunud otstega.
Järgneval pildil on toodud vöötlihaskoe pikilõike preparaadi pilt.
Järgneval pildil on toodud vöötlihaskoe pikilõike preparaadi pilt.
Lihaskiud moodustavad 75–92% kogu lihase mahust, ülejäänu on sidekude, veresooned, närvikiud ja rakuväline mahl. Lihaskiudude pikkus ja läbimõõt varieeruvad märgatavalt mitte üksnes liigiti, vaid ka sama indiviidi eri lihastes ning koguni sama lihase piirides. Lihaskiudude läbimõõt võib ulatuda 10 mikromeetrist kuni 100 mikromeetrini (1 mikromeeter = 10–6 m), nende pikkus mõnesajast mikromeetrist kuni maksimaalselt 30 sentimeetrini. Lühikestes lihastes ulatuvad lihaskiud mõnikord lihase algusest lõpuni. Kiu jämedus ei sõltu kiu pikkusest ega lihase suurusest. Lihase läbimõõdu tingib tavaliselt kiudude arv, mitte nende jämedus. Lihaste süstemaatilise koormamise, treeningu korral kasvab kiudude läbimõõt teataval määral. Samuti suureneb lihaskiu diameeter loomade nuumamisel ja väheneb märgatavalt vaegtoitumise, nälgimise ja kurnavate haiguste tagajärjel.
Järgneval pildil on toodud lihase ehituse skeemid.
Järgneval pildil on toodud lihase ehituse skeemid.
Skeletilihaskoel on kiuline ehitus. Skeletilihasrakku võib nimetada lihaskiuks, kuna see on silindriline ja sellel on palju tuumasid. Silelihaskoes on lihasrakk ühetuumaline. Lihaskiu nimetus on erinev, arvestades ehitust või arenemist: skeletilihaskiud, müosümplast. Analoogia põhjal teiste skeletikudede, kõhr- ja luukoega, nimetatakse skeletilihaskiudu kui morfofunktsionaalset ühikut müoniks. Skeletilihase läbimõõt on 10-100 mikromeetrit, pikkus keskmiselt 10-15 cm.
Glükogeeni ja müoglobiini alusel jagatakse kiud:
1) Punased kiud (I tüüp)
a. Aeglased, oksüdatiivsed,
b. Müoglobiini sisaldus on suur
c. Müobibrille on vähe,
d. Suktsinaatdehüdrogenaasi ja aluselise fosfataasi aktiivsus on kõrge,
e. ATF-aasi aktiivsus on madal.
Siia rühma kuuluvad eeskätt pidevalt funktsioneerivad – diafragma jmt. kiud. Metssea lihased on punaste lihaste poolest rikkamad kui kodusea lihased, kana jalalihastes on punaseid lihaseid rohkem kui rinnalihastes.
2) Valged kuid (II tüüp)
a. Kiired glükolüütilised,
b. Müoglobiinisisaldus on väike,
c. Müofibrille on palju,
d. Fosforülaasi ja ATF-aasi aktiivsus in kõrge.
Neid kiude on vähe. Nad on jõulused, kiired, kohanenud ühekordseks kiireks ja jõuliseks liigutuseks.
Lihaskiud on ümbritsetud endomüüsiga. 20–40 lihaskiudu moodustavad esmased lihaskiudude kimbud, mis on ümbritsetud perimüüsiga. Esmased ehk primaarsed lihaskiudude kimbud moodustavad sekundaarsed lihaskiudude kimbud, mis on ümbritsetud samuti perimüüsiga. Sekundaarsed lihaskiudude kimbud on kaetud epimüüsiga ja moodustavad lihase. Endo-, peri- ja epimüüs on sidekoelise ehitusega. Peri- ja epimüüsis sisalduvad ka närvikiud ja veresooned.
Lihaste sisene rasvkude ladestub perimüüsis, põhjustades lihase marmorsuse.
Lihaseid klassifitseeritakse punasteks ja valgeteks värvuse intensiivsuse põhjal. Viimane tuleneb omakorda punaste ja valgete lihaskiudude vahekorrast lihases. Enamik lihaseid on punaste ja valgete lihaskiudude segud. Vaid vähesed lihased koosnevad ainult punastest või ainult valgetest lihaskiududest. Suurem osa lihalooma lihaskiududest on valged, kuigi lihas võib näida punasena. On ka vahepealse värvusega lihaskiude. Punaste, vahepealsete ja valgete lihaskiudude omadused erinevad suuresti.
Glükogeeni ja müoglobiini alusel jagatakse kiud:
1) Punased kiud (I tüüp)
a. Aeglased, oksüdatiivsed,
b. Müoglobiini sisaldus on suur
c. Müobibrille on vähe,
d. Suktsinaatdehüdrogenaasi ja aluselise fosfataasi aktiivsus on kõrge,
e. ATF-aasi aktiivsus on madal.
Siia rühma kuuluvad eeskätt pidevalt funktsioneerivad – diafragma jmt. kiud. Metssea lihased on punaste lihaste poolest rikkamad kui kodusea lihased, kana jalalihastes on punaseid lihaseid rohkem kui rinnalihastes.
2) Valged kuid (II tüüp)
a. Kiired glükolüütilised,
b. Müoglobiinisisaldus on väike,
c. Müofibrille on palju,
d. Fosforülaasi ja ATF-aasi aktiivsus in kõrge.
Neid kiude on vähe. Nad on jõulused, kiired, kohanenud ühekordseks kiireks ja jõuliseks liigutuseks.
Lihaskiud on ümbritsetud endomüüsiga. 20–40 lihaskiudu moodustavad esmased lihaskiudude kimbud, mis on ümbritsetud perimüüsiga. Esmased ehk primaarsed lihaskiudude kimbud moodustavad sekundaarsed lihaskiudude kimbud, mis on ümbritsetud samuti perimüüsiga. Sekundaarsed lihaskiudude kimbud on kaetud epimüüsiga ja moodustavad lihase. Endo-, peri- ja epimüüs on sidekoelise ehitusega. Peri- ja epimüüsis sisalduvad ka närvikiud ja veresooned.
Lihaste sisene rasvkude ladestub perimüüsis, põhjustades lihase marmorsuse.
Lihaseid klassifitseeritakse punasteks ja valgeteks värvuse intensiivsuse põhjal. Viimane tuleneb omakorda punaste ja valgete lihaskiudude vahekorrast lihases. Enamik lihaseid on punaste ja valgete lihaskiudude segud. Vaid vähesed lihased koosnevad ainult punastest või ainult valgetest lihaskiududest. Suurem osa lihalooma lihaskiududest on valged, kuigi lihas võib näida punasena. On ka vahepealse värvusega lihaskiude. Punaste, vahepealsete ja valgete lihaskiudude omadused erinevad suuresti.